Ripukad ja nende imeline võlu (10.06.2003)

Aasta-aastalt on suvilillekasvatajate seas järjest rohkem populaarsust saanud rippuvad ampli- ja rõdutaimed. Oma erilise atraktiivsuse ja praktilisusega on need võitnud paljude aednike suure poolehoiu. Ampelpottide, aknakastide, aiavaaside ja -pottidega saab kergesti kaunistada kohti, kus me veedame palju aega, aga kuhu alalisi lillepeenraid rajada ei ole võimalik. Samuti on neid potte ja vaase lihtne ümberpaigutada, kuigi omast kogemusest tean, et ega ümberseadistusi siiski tihti ei jõua või viitsi teha. Võibolla korra suve jooksul, kuid võimalus muudatuste tegemiseks on alati olemas ning tegelikult ongi kõige olulisem, et soovi korral saab kõike kiiresti muuta.

Kuid et midagi muuta on see vaja kõigepealt luua. Kõige kiirema tulemuse saab muidugi juba ettekasvatatud ampelpotte ostes, aga ka ise juba õitsvatest taimedest ilusaid lahendusi luues ei võta taimede suureks kasvamine kuigi palju aega. Praegu pakuvad enamus aiandeid, teiste seas ka Kanepi Aiand, päris hea valiku rippuvaid suvililletaimi, millest annab nii mõndagi huvitavat teha.

Kuna valik on suhteliselt lai siis kirjeldaksin nüüd minu arvates vastupidavamaid rippuvaid suvililli millest minu arvates võiks teha nii segu kui ka üheliigilisi ampleid.

Surfiinia e. ripp-petuunia(Solanum) on enimkasvatatud rippuv suvilill. Surfiiniate eelisteks võib pidada väga rikkalikku ja pikaajalist õitsemist ning suurt vastupidavust kasvutingimuste osas. Väikeseks miinuseks on nende suured õied mis on õrnad tugeva vihma ja tuule korral. Rahulik vihm ei tee surfiiniate õitele eriti midagi ning kuivamisel taastub nende ilu kiiresti. Võimaluse korral soovitaksin valida mitte just kõige suuremate õitega sorte, vaid keskmiste või siis hoopis väikeste õitega sorte, näiteks sordirühm Million Bells. Need on tugevamad ja ilusamad ka vihmase ilmaga. Kasvukohaks sobib surfiiniatele, õige kastmise korral, väga hästi nii päikesepaisteline kui ka poolvarjuline koht. Et surfiiniad kaua õitseksid on oluline regulaarne väetamine.

Eriti kuninglikud ja uhked on täisõies ripp-begoonia (Begonia) amplid, minu lemmikud. Begooniad on rammusat mulda ja soojust, kuid mitte otsest päikest armastavad lilled. Kasvavad lopsakalt ja on väga ilusad, kuid on veidi kapriised kasvutingimuste osas ja õrnad tuule ning tormi suhtes. Oluline on regulaarne kastmine.

Pelargoone (Pelargonium) kasutatakse millegipärast meil eestis vähem kui mujal euroopas. Ta on küll veidi praht ajav taim, kuid selle eest tugev ja vastupidav. Rippuvate vormidena kasvatatakse luuderohulehise pelargooni (Pelargonium pelatum) kahte vormi, täidisõielised ja lihtõielised. Mina isiklikult soovitaksin lihtõielisi sorte, kuna neil on paremini hargnevad ja ilusama kujuga taimed ning õisi on neil kah rohkem. Lihtõielised küll, aga värvi annavad nad minu arevates rohkem. Pelargoonid armastavad päikest ja sooja, kastmise kohapealt nad aga eriti ei piparda, taluvad väga hästi ka lühemaid kuivaperioode.

Paljude aednike lemmikud on ka fuksiad (Fuchsia). Ka fuksiad armastavad päikest ja sooja ning sobivad stabiilse kastmise ja väetamise korral just päikesepaistelistele alale. Segudes on fuksia tihti teistest veidi nõrgem, kuid üksinda on ta vägagi peen ja uhke lill.

Väga hästi sobivad ampelsegudesse ja ka üheliigilisena raudürdid (Verbena). Nad on ilusate värvidega ja väga vastupidavad ilmastikule. Eriti meeldib, mulle sordirühm “Tapien”, millest sobib teha ka väga ilusaid üheliigilisi ampleid. Tapieni taim on amplis piisavalt lopsakas ja õitseb rikkalikult. Tal on küll väikesed õied kuid palju tihedaid õisikuid annavad ilusa ja tugeva värvilaigu. Tänu peenetele lehtedele ja väikestele õitele kuid tugevatele õisikutele on see väga vastupidav nii tuulele kui ka vihmale. Väga tänuväärne taim, mis talub peale pimeduse ja põua peaaegu kõike.

Viimastel aastatel on märgata, et paljud aednikud hakkavad üheliigilistest amplitest ära väsima. Seetõttu kirjutan veidi ka hiljuti Lääne-Euroopas eriti moodi läinud seguamplitest ja vaasidest. Seguampli saab, kui ühte potti istutatakse mitmeid erinevaid liike ja värvi lilli. Seguamplitesse sobivad eelkirjeldatud liikide kõrval ka väga hästi kõiksugused muud rippuvad suvililled nagu ripp-lobeeliad (Lobelia), kaksikhammas (Diascia), tiiviklill (Scaevola), suutera (Sutera), müürkipslill (Gypsophilia), suur mungalill e. gress(Tropaeolum) jne. Samuti on segudes ilusad ja toetavad teisi õitsvaid lilli struktuurtaimed (lehedekoratiiviga taimed) harilik maajalg (Glechoma hederaceae), luuderohi (Hedrea helix), täpiline iminõges (Lamiastrum maculatum) ja mikania (Micania scandens). Seguamplid on tavaliselt ilmastiku suhtes veidi tugevamad ja paremini vastupidavad kui üheliigilised amplid, sest erinevad liigid ja sordid toetavad üksteist erinevates oludes veidi paremini.

Vahel istutatakse ka seguamplitesse taimi veidi rohkem, kui sinna vaja oleks. Seda selleks, et kui ampel oma kasvukohta saab, siis kujuneb ta vastavalt kasvukohale ja -tingimustele erinevate liikide konkurentsis just selline nagu selle koha peal sobib. Selliste amplite kujunemist on päris huvitav jälgida ja need muutuvad pidevalt. Alguses on üks liik või sort uhke ja tugev, kuid hiljem kasvab mõni teine, varem väiksem ja nõrgem, tähelepanu keskpunkti. Seda, et mõni liik teised päris välja suretaks ei juhtu kuigi tihti, sest kasvutingimused muutuvad kasvõi veidi, aga pidevalt. 2002. aastal Liverpooli lähistel Inglismaal nägin näiteks ampleid kuhu oli istutatud ühte potti üle kahekümne erineva sordi (iga taim oli erinev), kokku kaheksast liigist taimi. Ja kuigi oli näha, et istutatud olid need amplid kõik ühte moodi, paistsid nad sellel hetkel kõik küll veidi sarnased, kuid siiski täiesti erinevad välja. Muidugi olid need ampelpotid ka piisavalt suured, umbes 40 cm. läbimõõduga. Eestis ma nii suuri potte haljastuses veel näinud ei ole.

Seguamplite juures ongi kõige olulisem, et ampelpott ei oleks liiga väike. Pigem veidi suurem, kui väike, sest väikeses amplis on vähem taimi ja suurem oht, et konkurents läheb liiga suureks ning kõik taimed võivad nõrgaks jääda ning mitme taime väljalangemisel kasvab lõpuks hoopis üheliigiline ampel. Taimede valik seguamplitesse on suhteliselt lihtne. Suurde amplisse sobib istutada praktiliselt kõike mida süda ihkab, lisaks võib panna ka näiteks neid suvililli, mis üldse rippuma ei hakkagii. Ka värvidega saab seguamplites kenasti mängida. Ilusad on nii tõeliselt kirjud kui ka ühe värvi erinevatest toonidest koostatud amplid.

Kui lilled juba muretsetud ja paika istutatud on, arvatakse tihti, et veidi kasta ja sellega asi piirdubgi, aga ei! Et kõik lilled ampelpottides ja vaasides sügiseni ilusad ning õitsvad püsiksid, on vaja nende eest ka hoolitseda.

Ampelpottides, aiavaasides ja igasugustes muudes pottides kasvavates suvilillede hooldamisel on regulaarse kastmise kõrval kõige olulisem väetamine. Tihti tuleb ette probleeme, kus kliendil on ilus ja kallis suvililleampel kuu või pooleteisega lõpetanud õitsemise ja muutunud koledaks. Täpsemal selgitamisel saab selgeks, et kõige sagedamini on viga väetamises. Kuigi paljud harrastusaednikud on harjunud ampleid, rõdukaste ja muid suhteliselt väikseid potte väetama paar korda kuus, siis tegelikult tuleks näiteks täiskasvanud taimedega ampelpotte ja vaase väetada kuni paar korda nädalas. Kõige parema tulemuse annab täiskasvanud amplitel aga igapäevane väga lahja väetislahusega kastmine. Väetamise ja kastmise juures peaks meeles pidama kahte põhimõtet. Esiteks, mida väiksem on pott seda tihedamini (muidugi vastavalt ilmale) on vaja kasta ja lahjema lahusega väetada ning teiseks, mida suurem ja tihedam on taimestik, seda rohkem vajab see vett ning väetamist. Kui ostetakse täiskasvanud ampel, siis tuleks väetamisega alustada pooleteise nädala jooksul. Arvestusega,et väetatakse keskmiselt umbes üks kord nädalas ja veidi hiljem, taimede kasvamisel, suurendada veidi väetamist kuni kahe korrani nädalas. Kui istutate taimed valmis mullasegusse ise, siis võiks väetamisega alustada, olenevalt poti või vaasi suurusest, paari nädala jooksul, algu esimesel kuul väetada kord paari nädala järel, hiljem vähemalt kord nädalas. Jälgida tuleb aga, et väetamisel ei tehtaks liiga kangeid lahuseid, ikka täpselt nii nagu väetise pudelil kirjas on. Kangema lahusega võib taimede õrna juurestiku lihtsalt ära kõrvetada. Samas võiks ampelpottidele valida juba istutamisel kangema mulla. Kanepi Aiandis kasutame me kõige kangemat mullasegu just ampelpottide ja lillepüramiidide juures.

Ampelpottide hooldamisel võiks aegajalt teha ka kärpimisi ja tagasilõikusi. Kärpimise puhul näpistatakse ära ainult võrse latv ja selle eesmärgiks on saada tihedam ja kompaksem taim. Tagasilõikusel ehk noorendamisel, lõigatakse aga ära kuni pool tervest harust, sellisel juhul arenevad uued ja noored võrsed ning taimed ei vanane nii kiiresti, kui ilma lõikamata ja need õitsevad rikkalikumalt. Kärpimisi võiks teha aktiivselt kasvavatel taimedel, tagasilõikusi aga täiskasvanud taimedel. Kärpimise juures peab meeles pidama, et parema tulemuse annab just regulaarne, umbes pooleteise nädalaste vahedega, kuid üksikute harude kärpimine, sest siis ei teki õitsemises pause. Tagasilõikusi võiks aga teha harva ja samuti ainult paar oksa korraga, et taimestikku ei tekiks liiga suuri tühimikke. Tagasilõikusest taastuvad taimed aeglasemalt, kui kärpimisest. Liigiti vajavad regulaareset kärpimist ja tagasilõikust rohkem surfiniad-petuuniad (Solanaceae) ja raudürdid (Tapien, Verbena). Kärpimisi ja lõikumisi ei vaja eriti begooniad (Begonia) ja fuksiad (Fuchsia).

Kui kokkuvõtta, siis tegelikult ei ole rippuvate suvilillede kasvatamine just mitte kõige raskemate ülesannete hulgast ja tulemus on ka kindlasti seda vaeva väärt. Oma iluga muudavad ripukad meie põhjamaise suve palju lillelisemaks. Ilmselt ongi ripukate põhiline võlu just nende erilises atraktiivsuses, kiiruses ja mobiilsuses.

Margus Vahtramäe