Ilma õiteta lilled (10.07.2003)

Kui suvel maailmas ringi reisides ja nüüd juba ka meil eestis, aedniku pilguga veidi suvilille haljastust vaadata hakkavad tihti silma mitmesugused kirjude või muidu huvitavate lehtede ja kujuga taimed. Eestis praegu kiiresti populaarsust võitvad lehtdekoratiivsed suvililled on sageli just need, mis rõdukastis või aiavaasis selle tühja osa täidavad ja lõpliku täiusliku harmoonia loovad.

Neli, viis aastat tagasi, kui me Kanepi Aiandis esimest aastat uusi lehtdekoratiivseid taimi kasvatasime, küsisid kliendid vahel, et kas neil lilledel õisi ei olegi. Kui nad siis kuulsid, et ilu jaoks küll mitte ,siis oldi väga üllatunud, et milleks neid taimi siis istutada. Mõne viimase aastaga on inimeste arvamus suuresti muutunud ja nüüd ei kahtle eriti enam keegi, kas neil taimedel kah üldse mõtet on.

Lehtdekoratiivsed taimed on teiste lillede vahel siduvaks elemendiks ja tõstavad õitsvad lilled just kenasti esile, nad ei ole eriti kapriissed ning sobivad ise peaaegu kõigega hästi kokku. Palju kasutatakse neid taimi oma vaba vormi pärast just aiavaasides, rõdukasides, ampelpottides.

Tooksin nüüd välja mõninga valiku lehtdekoratiivsetest lilledest. Eks neid on muidugi rohkem, aga see oleks enimsoositud valik meie aiandist.

Suvel kasutatavatest rippuvatest lehtdekoratiivsetest lilledest mainiksin ära näiteksluuderohu (Hedrea helix), millest on sageli kasutusel rohelise-valge kirjuleheline vorm, mikania (Micania scandens)poolvarjus või varjus hästi kasvav roheliste vahtrapuu lehtede kujuliste lehtedega lopsakas taim. Rippuvate ja roomavate püsikute seast võiks suvilille pottides ja vaasides kasutada harilikku maajala kirjulehelist vormi (Glechoma hederacea variegata) või täpilist iminõgest (Lamiastrum maculatum). Need on mõlemad rohelise ja valgekirjude lehtedega taimed. Maajalg on väiksemate lehtede ja mõningate pisikeste roosade õitega pikalt rippuv taim, täpiline iminõges aga suuremate mustriliste lehtedega (olenevalt sordist) veidi lühem lehtdekoratiiv. Püsikutena püsivad need taimed õues aga siiski ainult peenras, kust neid suveks siis jälle pottidesse võib istutada. Väikese laiuva puhmana sobivad õitsvate suvilillede vahele kahariliku santoliini (Santolina chamaecyparissus) ja padipõõsa (Calocephalus brownii) taimed. Mõlemal taimel on hall lehestik. Santoliin on lõhislehine, aga padipõõsas paistab eemalt ilma lehtedeta raagus puhmana. Lihtsalt peenrasse istutatavatest lehtdekoratiivsetest suvililledest on kõige tuntum ilmselt viltleht (Senecio cineraria), mis tegelikult on kahe aastane taim. Dekoratiivne on ta siiski aga ainult esimesel aastal, talveks võib ta oma hallide lehtedega veel kasvukohale jätta, aga teisel aastal venib ta välja ja kaotab oma tõelise ilu. Suhteliselt tuntud on lihtsalt peenrale istutatavatest lehtdekoratiiv taimedest ka värd-kirinõges (Coleus blumei) ja täpplehik (Hypoestes sanguinolenta) ehk rahvakeeli täpiklill. Algselt on nad mõlemad olnud tuntud kui toalilled, kust nad suveks nüüd aga edukalt õue peenrasse on kolinud. Uutest ja huvitavatest püstistest lehtdekoratiivsetest suvelilledest soovitaksin julgesti proovidapronks lutiklille (Perilla frutescens). Pronks lutiklill on väga dekoratiivsete tumedate, peaaegu mustade, läikivate ja säbruliste lehtedega taim, mis sobib väga hästi õitsvate taimede vahele ja ka taustaks. Kasvukõrgus meil enimlevinud sordil “Nankinensis” on 40-50 cm.

Sellel aastal on need taimed enamustes aiandites oma suurenenud populaarsuse tõttu ilmselt juba läbi müüdud, aga proovida võib ikkagi. Ja kui sellel suvel enam katsetamise võimalusi ei ole, siis selle pilguga, et kus millist lehtdekoratiivset taime kasutatud on ja mida ise järgmisel aastal proovida võiks, soovitan ikkagi, sest oma kuulumise lillevaasidesse, pottidesse ja peenardesse on need taimed küll juba ära tõestanud.