Amplifännidele – kuidas lemmikud prisketeks kasvatada!

Käesolev artikkel ilmus Naistelehe aprillikuu Aiaraamatus. Küsimusi esitas Aiaraamatu toimetaja Merle Luik, vastas Kanepi Aiandi aiandusspetsialist Reelika Rätsep.

Millal ampel õue viia?
Amplid tulevad enamasti müügile mai esimestel nädalatel, mil taimed on juba piisavalt suureks kasvanud ja õitsema hakanud. Koduõue või rõdule võib neid riputada aga umbes emadepäevast. Varem pole eriti mõtet, sest kui väljas on ka päeval kuni pluss kümme kraadi, ei kasva taimed edasi ja ampel jääb virelema ning põdema. Pigem tasub nädalake kauem oodata, kui et ampel liiga vara õue jahedasse viia.

Milline muld, milline pott?
Kel soov ise amplitaimed ette kasvatada, neil on praegu, aprilli esimestel päevadel, selleks viimane aeg, sest amplitaimed kasvavad kaks ja pool kuni neli kuud. Mulla puhul tuleb arvestada, et näiteks puhas kasvuturvas kuivab väga ruttu läbi ning amplit tuleb sel juhul tihti kasta. Hea oleks turba hulka segada näiteks kompostmulda või isegi veidi tavalist aiamulda, sest siis suudab vesi amplis paremini püsida. Ise mulda segades on kindlasti vaja lisada ka väetisi, et tagada kauakestev õitsemine ning lopsakad taimed. Kauplustes pakutavad ampli- ja rõdulillede mullasegud sobivad väga hästi. See, kas istutada taimed plast- või looduslikuma välimusega kookosamplisse, on mõistagi igaühe enda valik, ent kookosamplis kuivab muld kiiremini kui plastamplis.

Kui tihkelt tohib istutada?
Varuruumi tuleb jätta vastavalt taimede vajadusele. Kõige kiiremini ja suuremaks kasvavad petuuniad ja kõige aeglasema kasvuga on tiiviklilled, susannad ja pelargoonid.Tavalisse amplisse, läbimõõduga umbes 23–25 sentimeetrit, pannakse näiteks Kanepi aiandis kolm-neli taime. Sellist kogust tasuks ka kõigil kodustel rohenäppudel järgida. Kui ampel on aga suurem, tuleb vastavalt ka rohkem taimi kokku istutada.

Ilus ampel kevadest sügiseni? Kuidas ometi?
Ise disainitud ampli puhul tuleb meeles pidada üht: hakka seda juba varakult väetama! Siis saavad taimed pärast istutamist kasvujõudu, juurduvad kenasti ning hakkavad kiiremini õitsema. Hoolas tuleb olla ka kastmisega, sest korra läbi kuivanud taimed ei pruugi isegi pärast korralikku kastmist enam toibuda. Samas ei maksa ka üle kasta, sest sel juhul võivad taimed hallitama või mädanema minna. Ise istutatud noortaimede puhul võiks jälgida ka seda, kui hästi taim haruneb. Kui kõrvalvõrseid ja uusi harusid paistab vähe olevat, võib harunemise soodustamiseks näiteks petuunia, tiiviklille, raudürdi või pelargooni puhul pikemate võrsete ostad õrnalt ära näpistada. Ampli taimestik kasvab siis tihedam ja lopsakam. Olenevalt taimest võib olla vajadus eemaldada äraõitsenud õied, et soodustada uute õiepungade teket ning säilitada ampli kena väljanägemine.

Või osta siiski valmis ampel?
Teada-tuntud kasvataja käest ostetud ampli puhul võib esimesed paar kuud olla täitsa rahulik, sest neile taimedele on enamasti mulla sisse juba segatud pikatoimelist kompleksväetist. Aga igaks juhuks tuleks müüjalt siiski uurida, mida ise ka ampli kestmiseks teha saab. Näiteks juuli lõpus ja augustis võiks amplile anda nädala pooleteise jooksul lämmastikurikkamat väetist, et taimi veidi rohkem kasvama suunata ning kindlustada vastupidavus sügiseni.

Millised taimed kasvavad amplis kõige parema meelega?
Kuna meie ilmastik on üsna ettearvamatu, võiks amplisse valida meie kliimasse sobivad tugevamad liigid.

Kõige vastupidavamad on lehtdekoratiivsed amplid (maajalg, hõbepael, mikaania, luuderohi, iminõgesed, roomav metsvits). Õitsvatest liikidest sobivad kõige paremini ripp-petuuniad (Petunia) ja suutera ehk bakoopa (Sutera). Muidu vastupidavad ja lihtsalt kasvatatavad, aga soojemat kasvukohta soovivad liigid on pelargoonid (Pelargon) ja tiiviklilled (Scaevola).
Siiski tasub proovida ka teisi huvitavaid amplitaimi, nagu rippbegoonia (Begonia), fuksia (Fuchsia), kaksikkannus (Diascia), susanna (Thunbergia), kipslill (Gypsophilia), ripplobeelia (Lobelia), raudürt (Verbena) ja sanvitaalia (Sanvitalia).

Iga rohenäpp on oma ampli sepp ja lilleilu rajaja!