Maitsetaimed

Traditsiooniliselt on maitsetaimi kasvatatud köögiviljaaias koos köögiviljade ja lilledega. Maitsetaimede kasvatamisel tuleb arvestada, et taimed saaksid niiskust ja valgust. Seetõttu pannakse kõrgemad taimed aia põhjapoolsemasse ossa (petersell, leeskputk, piparmünt) ja soojalembesed nende vahele (lavendel, basiilik, salvei).

Varjulist kasvukohta taluvad näiteks kõik piparmündid, apteegitill, salatkress, seller, petersell. Väike maitsetaimla võib paikneda ka päikselisel köögiaknal või kortermaja rõdul.

Maitsetaimeaedade rajamisel tuleb arvestada peenrapiirete paigaldamisega, kuna maitsetaimede juured kipuvad vohama minema. 

Maitsetaimede hulgas leidub uhkeid ilutaimi, mis sobivad gruppidena ka iluaedadesse: aedmonarda, iisop, suur mungalill, lavendel jt.

Mõningaid maitsetaimi kasutatakse köögiviljaaedades taimehaiguste ja kahjurite tõrjeks. Nii saab küüslaugust, sibulast või mädarõikast valmistada leotisi, millega pritsitakse taimi. Küüslauku on soovitatud kasvatada maasikapeenras sealsete kahjurite peletamiseks. Koirohtu ja lavendlit tuntakse juba ammu riidekappides koitõrjevahendina.

Enamik maitsetaimi on mulla suhtes vähenõudlikud, kuid siiski võiks ka maitsetaimlatesse lisada mullale kõdusõnnikut, mereadru või aiakomposti. Kui on soov rajada maitsetaimla liivasele pinnasele, tuleb igal aastal liivasse kaevata viljakat mulda ja lisada orgaanilist väetist.

Maitsetaimed vajavad külma talve korral katet. Sobib, kui jätta kõdunenud varred hakitult peenrale või varre alumised osad ära lõikamata, kus nad talviseks kaitseks lund saavad koguda.